Brexit: ärkamine Väike-Britannias

Brexit: ärkamine Väike-Britannias

Suurbritannia otsus EL-ist lahkuda oli halb. Reedel, 24. juunil ärkasin üles ja avastasin, et elan hoopis teises Suurbritannias, kui ma arvasin

Kia ja mina kipume siin blogis poliitikast eemale hoidma. Meil on nii mitmekesine ja rahvusvaheline publik, et ühe piirkonna poliitika huvitab harva kõiki. Meie kodumaa tegi aga eelmisel nädalal otsuse, mis saatis lööklaineid üle maailma. Briti hääletus Euroopa Liidust lahkumise poolt oli halb otsus, mida minu arvates ei saa eirata.

Identiteedi kaotus

Reedel, 24. juunil ärkasin üles ja avastasin, et elan hoopis teises Suurbritannias, kui ma arvasin.

Arvasin, et elan progressiivses, avatud meelega ja ühtses Suurbritannias, mis on pühendunud maailma positiivsele edasiviimisele. Neljapäeval olin uhke, et olen britt. Reedel oli mul piinlik olla britt.

Sündisin 1984. aastal. Sündisin Euroopas, mis oli endiselt hädas Teise maailmasõja tagajärgedega; endiselt lõhestatud Euroopa keset külma sõda. 90ndate alguses oli see Euroopa ühtne ja kui sain täisealiseks ja hakkasin päriselt poliitikaga tegelema, olin osa vabast, paljulubavast Euroopast.

Euroopa, mis oleks nii erinev sellest Euroopast, mida olin koolis ajalootunnis õppinud. Mineviku vigu ja lõhesid ei korrata enam kunagi.

Olen alati tundnud end briti, mitte inglasena. Olen osa riigist, mis koosneb neljast väga erinevast rahvusest, mis kõik on ühendatud ühe kuningriigi alla. Minu perekonnanimi Watson on šoti nimi, osa iidsest klannist, mis on seotud Aberdeeni ja Kincardineshire'i piirkondadega. Meil on isegi oma tartan.

alt=“Ärkamine Väike-Britannia kaardil”>

Jagatud kuningriik: Šotimaa ja Põhja-Iirimaa hääletasid jäämise poolt; Inglismaa ja Wales hääletasid suures osas lahkumise poolt

Olen end alati eurooplasena tundnud. Geograafiliselt on Suurbritannia osa Euroopast. Ajalooliselt on Suurbritannia osa Euroopast ja poliitiliselt oli Suurbritannia osa Euroopast. Mul on alati olnud identiteet. See identiteet oli nii Briti kui ka euroopalik. Ütlematagi selge, et Kia ja mina mõlemad hääletasime referendumil jäämiseks.

Nüüd on minu riik ja selle identiteet muutumas. Rahvahääletus EL-i liikmesuse üle muutis asju. Meie kui rahvas oleme selgelt saatnud Euroopale sõnumi ja see sõnum kõlab umbes nii: Usume, et ilma sinuta on meil parem.

Lisaks on Šotimaa Brexiti vastuhääle tõttu üha tõenäolisem, et nad lahkuvad Ühendkuningriigist. Esimest korda elus tunnen end omal maal võõrana. Arvasin, et saan oma kaasmaalastest aru, aga nüüd pole enam nii kindel.

Jagatud riik

Suur osa mürgisest lahkumiskampaaniast viidi läbi immigratsiooni teemal. See, kas olete immigratsiooni poolt või vastu, on suures osas ebaoluline, kuna lahkumiskampaania juhid pole kunagi lubanud Ühendkuningriigis sisserännet vähendada. Faktide ja andmete asemel on kampaanias suuresti domineerinud ksenofoobne retoorika, keskendudes "teistele" ja sellele, kuidas "nad" varastavad töökohti, pressivad välja hüvesid ja pingutavad meie tervishoiusüsteemi.

See argument on nii nõme. Riigis, mis on ehitatud sajanditepikkusele koloniseerimisele, pole immigratsiooni üle kurtmine midagi muud kui silmakirjalik. Riigis, kus sisserändajad moodustavad meie avalike teenuste, tervishoiu- ja haridussüsteemide selgroo, on lühinägelik väita, et nad ei ole teretulnud.

Suurbritannia on riik, mis on rajatud enam kui 2000 aasta pikkusele immigratsioonile. Meie esimene kuningas oli kuradi prantsuse immigrant, sest ta nuttis kõva häälega! Ja meie praegune kuninglik perekond on saksa päritolu.

alt="Ärkamine väikesele Briti kolonisatsioonile">

Samuti ei räägi ma Londoni privilegeeritud vaatenurgast. Kasvasin üles Caister-on-Seas Great Yarmouthi lähedal, kus on UKIPi linnapea. Olen hästi kursis õiguste äravõtmise, segregatsiooni ja sotsiaalse liikumatuse spetsiifilise seguga, mis ajendab ülestõusu institutsiooni vastu. Ent lahkumishääl ei ole lihtsalt karje tähelepanu järele; see on kõrvulukustav tagasilükkamise karje.

Kas pooltel minu riigi elanikel on tõesti sama ideoloogia kui äärmuslikel natsionalistlikel parteidel, nagu UKIP, BNP ja EDL – ainsad Briti erakonnad, kes toetavad EList lahkumist? Kas olete tõesti nõus Donald Trumpi, Vladimir Putini ja ISISe juhiga? Kas nad tõesti usuvad sellesse, mille poolt nad just hääletasid?

Sel nädalal lükkas Suurbritannia eurooplased tagasi. Kes saab järgmiseks?

Minu riik on järsku väga jagatud.

Kadunud põlvkond

Võib-olla on selle referendumi suurim tragöödia see, et inimesed, kes sellega kõige kauem peavad koos elama, on just need, kes hääletasid selle vastu. Jäämise poolt hääletas otsustav 73% 18-24-aastastest ja 62% 25-34-aastastest. Need on põlvkonnad, kes peavad elama Brexiti tagajärgedega.

alt="Ärka-up-Väikese-Britanni-vanuse-hääletus">

See Financial Timesi laialt levinud tsitaat võtab selle kõige paremini kokku:

"Noorem põlvkond on kaotanud õiguse elada ja töötada veel 27 riigis. Me ei saa kunagi teada saamata jäänud võimaluste, sõpruse, abielude ja meile keelatud kogemuste täit ulatust. Liikumisvabaduse võtsid meie vanemad, onud ja vanavanemad lahkumishoobiga juba oma eelkäijate võlgadesse uppuvale põlvkonnale."

Üks Twitteri kasutaja sõnastas selle otsekohemalt:

"Põlvkond, kes andis kõik: tasuta hariduse, kuldpensionid, sotsiaalse mobiilsuse, hääletas minu põlvkonna tuleviku äravõtmise poolt."

Isiklikult on meil Kial palju mõelda. Oleme praegu Ühendkuningriigis ja planeerime oma järgmist suurt reisi. Peale seda tahtsime mõneks ajaks Prantsusmaale tagasi minna või ehk hoopis kaugemale kolida. Võib-olla peab see nüüd kaugemal olema.

Referendumi tulemus mõjutab meie tulevikku. Teatud uksed on nüüd suletud ja teisi võib olla raskem avada. Peame laskma tolmul settida, enne kui otsustame, millised on meie võimalused. Üks on kindel, me tunneme end ebamugavalt, elades riigis, mis on omaks võtnud paremäärmusluse ideoloogia.

Tulevik…

Usun ülekaalukalt, et Suurbritannia on teinud katastroofilise vea. EL ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väga vähesed ametiühingud on seda kunagi. Lahkumise argumendid on tegelikult vaid argumendid ELi parandamiseks; selle parandamiseks ärge jätke seda.

Loodan, et Brexiti tulemuseks on pigem Briti avalikkuse eksitamine, selle asemel, et panna nad tõeliselt uskuma sellesse, mille poolt nad just hääletasid: lõhenemist, isolatsionismi, ksenofoobiat. Mõlemal juhul on järeldus murettekitav – miljonid inimesed on kas ignorantsed või sallimatud või mõlemad.

Minu lahkuminekumõtted sellel teemal on samad, mis avamisel: piinlikkus. Reisimine on oluline osa meie elust ja nüüdsest, kui me kohtume inimestega ja küsime neilt, kust me pärit oleme, ütlen neile, et olen britt ja mul on piinlik: piinlik, et mu riik näib arvavat olevat parem kui Euroopa Liit; piinlik, et tegime rahvusvahelisel areenil rumala otsuse; piinlik, et me ei näinud, kui hea see meil oli ja et me viskasime selle kõik minema.

Minu ainus lootus on, et Euroopa Liidu praegused ja tulevased liikmesriigid jätkavad avatust ja sallivust brittide ja muu maailma suhtes. Paljud mu kaasmaalased tegid vea – palun ärge hinnake meid kõiki meie vigade järgi.

Missioon: Dreamstime

      .