Pikamaareisid: kas valu on seda väärt?

Pikamaareisid: kas valu on seda väärt?

Peeter uuris meie ümbrust. "Kas sa saad siin korda?" küsis ta närviliselt, meenutades mu kokkuvarisemist Beverly’s Beachil.

Olime just lõpetanud oma ringkäigu Tonga osariigis Vava’u ranniku lähedal asuva Mafana saare ökomaja rajatistes. Peter, kes on veetnud kuid oma elust metsikul telkimisel, ei avaldanud muljet, kuid ma polnud millegi nii põhjapanevaga tegelenud pärast 20 aastat tagasi Bangladeshi reisi. Kas ma saaksin sellega hakkama?

Valu punktid

1. Regenwasserduschen: Da es auf der Insel kein fließendes Wasser gibt, mussten wir in stehendem Regenwasser duschen, das mit ärgerlicher Genügsamkeit aus einem oben liegenden Fass tropfte. Meine Haare zu waschen erforderte eine zenartige Geduld, die ich einfach nicht habe.
2. Gesalzenes Besteck: Das Regenwasser auf der Insel ist kostbar, also mussten wir unser gesamtes Geschirr im Meer spülen – was nicht gerade über meine Hygienestandards hinausgeht.
3. Essensentsorgung: Unsere Essensreste mussten bei einem Baumstumpf entsorgt werden, damit „die Mäuse aus der Küche bleiben“.

4. Kompostkäimla: see oli plekk-kuuris asuv ämber, kuhu oli kokku pandud paar puitlauda istumiskohaks. Punetust ei olnud; lihtsalt ämber tuhka oma äri varjamiseks.

5. Täielik isolatsioon: kuskil polnud joogivett. Polnud ei poode, tänavaid ega inimesi. Peale minu, Peteri ja Vinnie, kes seda kohta juhivad, ei olnud kogu saarel tegelikult kedagi, mis tekitas seal selgelt jubeda tunde.

Pöördepunkt

Teisel päeval otsustasime sõita süstaga mõnele väikesele nimetule saarele. Meil on olnud õnne saada uskumatuid elamusi (näiteks privaatne õhtusöök liivaribal keset India ookeani), kuid neid korraldas alati mõni kuurort.

Seekord olime seal aga omal algatusel. Meie kohale viimiseks polnud saja dollari tagatisraha, ei olnud kaptenit, kes ootas meid tagasi, ei ohutusalast instruktaaži, toidukorvi ega saatjat.

Need Vaikse ookeani saared jäid meile endale. Selle kogemuse haruldus oli tõeliselt hingemattev. Kui vaatasin üle vee tagasi Mafana saarele, mõistsin, et tõenäoliselt ei satu ma enam kunagi sellisesse olukorda.

• alt=“Fernreisen“>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=“Fernreisen“>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>
• alt=““>

Kohtuotsus

Pikamaareis on valu väärt. Jah, sinna jõudmiseks pidime sõitma kaks lendu ja paadiga ning jah, meil sai joogivesi otsa ja jah, meie toidud sisaldasid rohkem meresoola kui uhke kott Waitrose’i krõpse, kuid vaikse ookeani asustamata saarte avastamine kaalus selle valu palju üles.

Põhipilt: Google Maps

      .