Ränne üleminekuperioodil: väljarändajate elu ja väljakutsed

Ränne üleminekuperioodil: väljarändajate elu ja väljakutsed

Ränne on Saksamaa ajaloo vaieldamatu osa, eriti 19. ja 20. sajandil, mil miljonid inimesed pidid oma kodupiirkonnast lahkuma. Seda käsitleb muljetavaldavalt rändnäitus “Õnn kauguses”, mida praegu saab näha Wilhelmshaveni rannamuuseumis. Valju Wilhelmshaven Näitus hõlmab rände olulisi aspekte, sealhulgas majanduslikke raskusi, bürokraatlikke tõkkeid, sotsiaalseid ootusi ja väljarändajate ees seisvaid individuaalseid väljakutseid.

Näituse keskmes on üheksa elulugu, mis valgustavad rändelugude mitmekesisust. Silmapaistev lugu on Minna Güntheri lugu, kes järgnes 20. sajandi alguses oma kihlatu Tsingtausse. Need isiklikud lood annavad külastajatele sügava ülevaate väljarändajate motivatsioonist ja elutingimustest ning näitavad, et ränne oli sageli seotud suurte väljakutsetega.

Rist ja selle väljakutsed

Reis välismaale oli paljude sakslaste jaoks äärmiselt stressirohke. Välisvaade kirjeldab raskusi, mida paljud inimesed pidid taluma. Ülerahvastatud laevad kitsastes tingimustes olid reegel; paljud reisijad pidid magama roolis, kus tingimused olid spartalikud ja privaatsus puudus.

Toit pardal oli sageli ebapiisav. Riknenud toit ja saastunud vesi tähendasid, et sellised haigused nagu tüüfus ja koolera olid laialt levinud. Nädalasel üle Atlandi ookeani reisil tekitas reisijatele lisaprobleeme ka sagedane merehaigus.

Saabumine uude maailma

New Yorki saabudes pidid väljarändajad Ellis Islandil läbima range tervisekontrolli. Haiged inimesed pöörati ära või pandi karantiini, mis suurendas saabujate ebakindlust ja hirmu. Pärast seda stressirohket teekonda seisid sakslased sageli silmitsi keerulise integreerumisega oma uue kodumaaga. Keelebarjäär ja kvalifikatsiooni puudumine muutsid töö leidmise keeruliseks, nii et paljud pidid esialgu asuma lihtsale, halvasti tasustatud tööle.

Mõned väljarändajad leidsid aga kogukonnad kaasmaalastega, keda sageli nimetatakse "väikesteks Saksamaadeks". Sellest toetusest hoolimata oli paljudel raske uues ühiskonnas oma kohta leida. Pettunud tagasipöördujaid peeti sageli läbikukkunuteks ja vanale kodumaale naasmist seostati sageli häbiga.

Rannikumuuseumi näitus ei näita mitte ainult neid muljetavaldavaid elulugusid, vaid ka mitmesuguseid originaalesemeid, isiklikke kirju ja fotosid, mis illustreerivad väljarändajate lugude keerukust. Digitaalsed teabeveerud pakuvad juurdepääsu ka teistele andmebaasidele ja väljarändajate failidele, näiteks Alam-Saksi liidumaa arhiivist.

Näitus, mille koostas Etta Bengen koostöös Oldenburgische Gesellschaft für Familienkunde e.V.-ga, on väärtuslik võimalus süveneda rändeajalukku ja kuulda nende inimeste lugusid, kes lahkusid oma kodudest paremat elu otsides.

Lisateavet näituse kohta leiate veebisaidilt www.migration-oldenburg.de.