Miks ma lõpetasin kala söömise (jälle).

Miks ma lõpetasin kala söömise (jälle).

13-aastaselt sai Kiast taimetoitlane, kuid 15 aastat hiljem hakkas ta taas kala sööma. Siin mõtiskleb ta, miks see otsus oli vale

Sellele, mida ma elatise nimel teen, on omane silmakirjalikkus. Ühest küljest kirjutan ma planeedi olukorrast, kutsudes üles kehtestama turismipiiranguid ja tegelema väljasuremisturismiga, kuid teisest küljest jätkan lendamist, teades, et see on CO2 heitkoguste poolest halvim viis reisimiseks.

Lohutan end sellega, et liha ma ei söö, heitmete osas hullem rikkuja, aga kala ja piimatooteid söön küll. On ahvatlev öelda: "Noh, kala pole nii halb kui liha" - ja see võib ökoloogilisest vaatenurgast tõsi olla, aga kuidas on lood moraaliga?

Keskkonnaküsimus on keeruline ja keeruline, kuid moraalne – selliste loomade tapmine, keda me jõukates ühiskondades sööma ei pea – on või vähemalt peaks olema lihtsam.

Loomade tapmisega puutusin kokku suhteliselt varakult. Kui olin 13-aastane, külastasin oma esivanemate kodumaad Bangladeshis ja nägin pealt, kuidas tapeti kaks lehma. Kuna rümpadelt eemaldati maod, tõotasin osalt moraalsest vastuseisust ja osalt kohutavast õudusest mitte kunagi enam liha süüa.

Pidasin iseenesestmõistetavaks, et peaksin ka kalast loobuma ja nii saigi ema suureks meeleheiteks taimetoitlane.

1990. aastatel Ida-Londonis üles kasvanud moslemilapse jaoks oli see peaaegu ennekuulmatu. Mäletan, kuidas istusin paljudes pulmades, taldrikud täis tandoorikana ja tünnid lambakarreega ning palusin kelneril mulle dhalit tuua. Meie kultuur keerleb suuresti liha ümber ja pikka aega arvasid inimesed, et olen veider.

Sellest hoolimata jäin järgmiseks 15 aastaks taimetoitlaseks. 28-aastaselt hakkasin aga taas kala sööma, enamasti reisimise mugavuse huvides. Isegi arenenud riikides nagu Prantsusmaa ja Argentiina ei olnud restoranidel sageli ühtegi taimetoiduvalikut, antud juhul valisin kala.

Aeglaselt hiilis kala mu toiduvalikusse tagasi ja mõnikord leidsin end isegi taimetoidu alternatiivina valimas. 2020. aastal ma üldse ei reisinud, aga kala sõin ikka korra-kaks kuus.

Andrii Koval/ShutterstockKala hiilis tagasi Kia toidulauale

Siis juhtus eelmisel nädalal kaks asja, mis muutsid mu meelt (taas). Esmalt lugesin FT peatoimetaja Henry Mance'i põhjalikku artiklit "Me armastame loomi – miks me neid nii halvasti kohtleme". Teiseks kuulasin taskuhäälingusaadet Seaspiracy Controverse: Kas peaksime lõpetama kala söömise? ja kontrapunkt ei veennud teda täielikult.

Mance'i artikkel oli eriti liigutav. Selles selgitab ta: "Armastus loomade vastu on üks meie ühiskonna põhiväärtusi. Ratsionaalne mõtlemine on teine. See, kuidas me loomi kohtleme, ei sobi ühegi neist väärtustest, seda juhivad traditsioonid ja inerts."

Põhimõtteliselt sööme liha, sest meil on alati ja ei viitsi vahetada.

Taimetoitlasi kritiseerides ütleb Mance: "Ärge arvake, et taimetoitlased raadavad Amazonase metsi. Kolm neljandikku sojaubade toodangust läheb loomasöödaks; vähem kui 5% läheb tofusse ja sojapiimaks. Tõhusam on lihtsalt ube süüa otse kui loomi kasvatada. Põllumajanduse laienemine on suurim metsloomade väljasuremise jõud."

Minu pildid – Micha/ShutterstockSageli lohistatakse kalu tunde traalvõrkudes

Kalade kohta kirjutab ta: "Siis on kalu, keda tapame igal aastal triljonite kaupa. Teaduslikud uuringud viitavad nüüd kindlalt sellele, et nad tunnevad valu. Loomakaitseseadused aga suures osas merel kalapüüki ei piira: kalad lohistatakse sageli tundide kaupa traalvõrkudes või lämbutakse veest."

Mäletan, et lugesin paar aastat tagasi artiklit Lõuna-Carolina akvaariumi kohta, mis oli koduks uskumatult vanale koobiale. Usuti, et kala on pime ja puhkas oma suure paagi põhjas. Söötmise ajal ujus väiksem, noorem koobia paagi põhja, tõukas vanemat koobit ja viis selle pinnale. Kui nad olid söömise lõpetanud, viisid noored kalad vanemad tagasi põhja. Seda juhtus iga päev. Kas me võime tõesti öelda, et need kaks olendit ei olnud tundlikud?

Pärast Mance'i artikli lugemist otsustasin kala söömise lõpetada. Kahjuks ei tähenda see, et ma tasuta piletit saaksin. Mance kirjutab: "Taimetoitlased peavad piimatooteid üldiselt süütundevabaks valikuks, sest tundub, et sellega ei kaasne surma. Kuid piimatootmine hõlmab lehmade impregneerimist, nende vasikatest kohest eraldamist ja seejärel meie tarbimiseks lüpsmist. Me katkestame sideme ema ja vasika vahel, sest meile meeldib selle maitse."

Moraalne imperatiiv on selge: meie, jõukates ühiskondades, peaksime lõpetama loomade ja loomsete saaduste tarbimise. Mina isiklikult ei ole valmis juustust ja šokolaadist loobuma, mis on siis lahendus? Kas seal on üks?

Ma arvan, et kirjanik Ezra Kleini "Imperfect Veganism" pakub hea võimaluse. Selle mudeli järgi järgib Klein kodus vegantoitumist, kuid nõustub, et ta on taimetoitlane reisides või teatud toidukordadel teatud inimestega. See lisab ebaõnnestumise süsteemi ja tagab, et ebaõnnestumise korral ei libise te tagasi täielikku lihasööjasse. Pigem broneerid selle puhkepäevaks ja jätkad vegantoitu.

Olen kuulnud nii palju inimesi ütlemas, et ajalugu mõistab meid karmi kohut selle pärast, kuidas me loomi kohtleme, kuid samad inimesed ütlevad ka: "Aga ma ei saa liha söömist lõpetada," nagu ma ütlen: "Ma ei saa juustust ja šokolaadist loobuda."

Kui vaatame inimkonna ajaloo kõige kohutavamaid julmusi, on meil raske mõista, kui head, normaalsed inimesed hakkasid neid vastu võtma. Selle mõistmiseks peame lihtsalt enda sisse vaatama. Me teame, nagu nemadki, et õudus toimub. Ja meie, nagu nemad, otsustame rahulikuks jääda ja jätkata.

Raamatus „Kuidas armastada loomi inimesekujulises maailmas“ alustab Henry Mance isiklikku otsingut, et leida, kas on õiglasem viis elada koos teiste liikidega. Ta läheb tööle tapamajja ja farmi, et uurida liha söömise tegelikkust, kohtuda kokkade, põllumeeste, aktivistide, filosoofide, teadlaste ja tehnoloogiavisionääridega, kes määratlevad uuesti, kuidas me loomadest mõtleme.

Kaanefoto: Rudmer Zwerver/Shutterstock

      .