Idioodid välismaal: kas peaksite sõna võtma?
Idioodid välismaal: kas peaksite sõna võtma?
Milline on sobiv reaktsioon turistidele, kes käituvad halvasti?
Olin alati skeptiline dihhotoomia sissejuhatuse ja ekstravertsena. Selle teooria ühine tõlgendus viitab sellele, et inimeste isiksused kuuluvad ühte või teise kategooriasse. Tegelikkuses on enamik meist tõenäoliselt kuskil nende kahe vahel.
Olen üldiselt enesekindel inimene, tunnen end avalike kõnedega mugavalt ja naudin uute inimestega tutvumist, kuid mul on ka terve osa Briti vastumeelsusest. Võimaluse korral eelistan vältida vastasseisu ja pigem areneb vaikuses manitsemise või madude hüppamise üle, kui ennast väljendada ja stseeni luua.
Harvadel juhtudel võtsin osa vaidlustest Londoni metroos (seda pole praktiliselt võimatu mitte teha), kuid see oli tavaliselt selline karm õpetaja kui karm lits.
tundis end rokkstaarina, kes surub mind mehesse, kes surub mind küünarnukiga keskjoonele, kuid nüüd mõistan, et olen end kuulanud nagu kooliõpetaja ...
- Kia Abdullah (@Kiaabdullah) 31. jaanuar 2013
... "Kas on vaja seda mängu mängida?"
- Kia Abdullah (@Kiaabdullah) 31. jaanuar 2013
Ma olin sageli tunnistajaks asjadele, mis olid minu jaoks ebamugavad (turistid, kes sõidavad elevantidega, idariikide lääne mehi tüdrukutega, kes näevad välja liiga noored, turistid, kes loomi pilkavad) - aga ma ei öelnud kunagi midagi.
Selle aasta jaanuaris viibisime sellise juhtumi aset leidmisel Sri Lanka Kaudulla rahvuspargis. Lennuki ühes otsas trudis kari õrnalt rohust.
Teises otsas oli pikad maastikusõidukid, millest igaühel oli vähemalt neli turisti. Olukorral oli midagi autentset, kuid ma ei saanud kaevata rohkem, kui nad võisid teiste turistide soovi lahutada elevante näha. Need olendid olid hämmastavad.
alt = “Elevandid Sri Lanka Kaudulla rahvuspargis”> atlas & saapad elevandid Kaudulla rahvuspargis Sri Lankal
Vahistasime aukartust, mõned meist tegid vaikseid fotosid. Ja siis hakkas grupp turiste torutama ja elevante laulma, et neid lähemale meelitada. See jätkus mõni minut, hävitas idülli ja häiris elevante.
Viskasin oma parima surmavaate vägivallatsejatele, kuid need jäid pahaaimamatuks. Pärast seda vilet ja kutsumist veel mõne minuti pärast nõjatus Hollandi turist teisest sõidukist välja ja ütles: "See on rahvuspark, lõbustuspark pole. Teil on austust." Kohe vaikivad.
Mõni meist tänas Hollandi turiste - aga miks me ise ei rääkinud? Kas me kardame olla ebaviisakas? Olla snooty? Ignoreerida? Mis on halvim asi, mis võis juhtuda?
Mõtlesin selle küsimuse peale mõnda aega. Ei olnud füüsilise kättemaksu ohtu, ainult verbaalsete protestide kaugemat võimalust. Miks olid nii paljud meist vaikinud, kui olime nii märkimisväärselt ärritunud?
alt = “Pikk sõidukiga madu Kaudulla rahvuspargis Sri Lankal”> atlas & saapad Pikk sõiduki madu Kaudulla rahvuspargis Sri Lankal
Mõtlesin sellele episoodile hiljutisel Mauritiuse reisil. Olime seitsmes värvi maapinnas, kus on väike korpus hiiglaslike kilpkonnadega. Kilpkonnad kaitsesid kaks madalat tõket ja läheduses asuv silt, mis palus turistidel mitte kilpkondi ületada ega puudutada. (Peate seda ütlema, et mõned inimesed.)
Kahjuks hakkas rühm turiste kilpkonnad ära hoidma ja nendega poseerima. Mees jättis esimese barjääri vahele ja lõi kilpkonna kõrval foto. Varsti järgis tema naine tema eeskuju ja ka teised turistid ilmus fotosessioonile.
Ma sain tunda verd peas. Vaatasin ametnikku (jah, ma olen see inimene), kuid ma ei leidnud kedagi. Kui paar jättis teise tõkke vahele, raputasin oma Briti vastumeelsust ja pingutasin nende poole.
"Siin pole mingit põhjust," ütlesin. Nad vaatasid mind hämmastunult. Kirjutasin tarale. "Need tõkked on siin teatud põhjustel." Ma mõtlesin välja tulla.
alt = "kilpkonnad seitsmevärvilisel Maal Mauritiusel"> atlas & saapad hoiame teie kaugust kilpkonnadest seitsme värvi maapinnast
Peter liitus minuga ja kui turistid nägid tugevdusi, said nad välja ja madu lahustusid. Tundsin end osaliselt võidukalt ja vahel vihaselt. Siin olid need kuulsusrikkad olendid India ookeanis hingematval saarel ja meil kõigil oli õnne nendega seal olla - aga ilmselt sellest ei piisanud.
Rääkisin kitsast piirist kohusetundliku keskkonnakaitse ja rahuloleva sitapea vahel ning ma tõesti vihkan tööks olemist või muinasjutu vestlust, kuid nähes, kuidas loomi ja loodust kuritarvitatakse, ajab mind tõeliselt vihaseks.
Ma tean, et mõnikord on süüdi teadmatus - ja mitte kavatsused -. Elevandi ratsutamine seisis pikka aega mu ämbriloendis ja siis sain teada, kuidas see on võimalik, ja kiiresti kaotas. 2008. aastal hellitasin Miami loomaaias niidetud suuga beebi krokodilli - midagi, mida ma nüüd kahetsen.
Muidugi on teadmatus parem vabandus kui loomade kaevude heaolu jultunud eiramine, kuid see ei vabasta meid vabalt vastutusest väljendada meid vale käitumise eest. On oluline, et me tegutseksime ise, sest meie eest ei räägi alati vapper hollandlane. Lõpetame pealtvaatajaks olemise ja hakkame ütlema oma arvamust.
Kuidas rääkida halva käitumise vastu
Ole viisakas. Ma tean kogemustest, et rahulikuks jäämine on keeruline jääda, kuid kuna me ei paku papaiat pakkumisel, minge palun palju kaugemale kui olla ebaviisakas. Paljudel juhtudel käituvad turistid nii, nagu nad seda teevad, kuna nad ei tea paremini, nii et kohtlege neid vastavalt.
Rääkige halvasti võõrustavate turistide vastu, kuid harjutage kohalike suhtes kaalutlusõigust. Küsitav käitumine võib olla osa kohalikust kultuurist või religioossetest tavadest, sel juhul peaksite proovima oma võõrustajaid mitte solvata.
Juhtudel, kui on riskantne või sobimatu ennast isiklikult väljendada, tegutsevad nad laiemal tasemel. Lugege probleemile tähelepanu, kirjutage TripAdvisori reiting, märkige ettevõte sotsiaalmeedias ja kaebage kohalikule omavalitsusele.
Julgustage teisi kommenteerima. Kui me kõik alistume vaataja efektile, ei muutu midagi, nii et jagage seda postitust ja/või julgustage oma sõpru, perekonda ja jälgijaid kommenteerima, kui näete välismaal valet käitumist.
Ärge pakkuge papaiat: 101 näpunäidet teie esimese reisi jaoks maailmas, meie õpetused aastatest.
missioon: Atlas & Boots
.