Meie maale kolimise tõusud ja mõõnad

Meie maale kolimise tõusud ja mõõnad

Kas riiki kolimine osutuks pärast kolme aastakümmet Londonis väga valeks? Jagame Dalesis oma aja kõrgeid ja mõõnasid

Lõpuks elasime end sisse. Pärast nelja-aastast teekonda, mida lõid väikeses Prantsuse külas pikad lõigud, oleme lõpuks tagasi Ühendkuningriigis – noh, omamoodi. Meil on plaanis novembrist detsembrini ja järgmisel aastal reisid Namiibiasse, Lõuna-Aafrikasse ja võib-olla ka Costa Ricasse, kuid meil on ka alaline kodu.

Atlas & Bootsi kauaaegsed lugejad teavad, et Peter ja mina lahkusime Londonist 2014. aastal, et maailmas ringi rännata. Naassime korraks 2016. aastal ja kuigi ma olin põnevil, et olen tagasi Londonis, kõhklesin linnaellu naasmise suhtes.

Varsti pärast seda rentisime oma Londoni korterid pikaajaliseks ja lahkusime riigist Prantsusmaale. Sellest ajast peale oleme Ühendkuningriigis voodite vahel olnud, kasutanud pere ja sõprade külastamiseks külalistetubasid ja Airbnb-d.

Teadsime, et me ei taha igavesti Prantsusmaal olla, kuid otsustasime, et me ei taha ka Londonis olla. Otsime eesmärki. Peteri instinkt oli Šotimaa, tema jaoks maailma kauneim paik, aga minu jaoks oli see lihtsalt liiga kaugel. Leppisime millegi vahepealse: väikelinn nimega Richmond Yorkshire Dalesi rahvuspargi serval.

alt=”Vaated meie jalutuskäigust Yorkshire Dalesi rahvuspargis liiguvad maale”>Atlas ja saapadVaated meie matkalt Yorkshire Dalesi rahvuspargis

See oli natuke rullnokasõit. Pöördusime Airbnb-lt Airbnb-le, et tuba vabastada, kuni meie lennuettevõtjad oma tööd kokku panid. Me ei saanud reisida juhuks, kui peaksime viimase hetke paberitele alla kirjutama ja ma pidin oma passi varakult uuendama (esimese maailma probleemid, ma tean). Samal ajal kui see kõik toimus, lõpetasin ka oma romaani (ilmub järgmisel aastal – tellige värskendusi!).

Ütlematagi selge, et see oli kirglik, aga siin me oleme ühes kohas ja ahmime õhku. Oleme olnud Richmondis juba kuus nädalat ja arvasime, et oleks hea aeg teha paus, teha kokkuvõte ja jagada maale kolimise tõuse ja mõõnasid.

UPS

Õppetöö!

Meil on vaba tuba. Meil on tuba vaba! Meil on tuba vaba! Muutsime selle töötoaks ja see on piisavalt suur kahe suure töölaua ja diivani jaoks.

Londonis oli meil magamistoas kaks pisikest kirjutuslauda, ​​mis toetusid vastu seina ja kui ma hiirt liiga ägedalt liigutasin, lööksin Peterile küünarnukist. Me ei saa Londonis endale lubada vaba toaga maja ja see tundub tõelise luksusena. Maja ei ole täiuslik, kuna olime eelarvega (aeda kahjuks polnud), kuid see on päris hea lähtepunkt.

Juurdepääs õue

Oleme viieminutilise autosõidu ja 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Yorkshire Dalesi rahvuspargist. See on üks 10 rahvuspargist Inglismaal, seega on ilmselt õiglane öelda, et see on üks ilusamaid kohti riigis. Ma armusin temasse täielikult.

• alt=“Ein kurzer Spaziergang nach dem Umzug aufs Land“>
• alt=“Peter bewältigt einen Dales 30-Umzug aufs Land“>
• alt=“Der Gipfel verlagert sich aufs Land“>
• alt=“Kein Bedauern nach dem Umzug aufs Land“>
• alt=“Schafe auf einem Hügel entdeckt, nachdem wir aufs Land gezogen waren“>
• alt=“auf den Landweg wechseln“>
• alt=“Umzug auf das Land Cairns“>
• alt=“Ansichten, nachdem wir aufs Land gezogen sind“>

Atlas ja saapad

Võluv linn

Kui aus olla, siis meil vedas, kui sattusime Richmondi. Vaatasime maju väikeses Reethi külas Yorkshire Dalesi rahvuspargis, kui meie kinnisvaramaakler mainis, et ta elab lähedal Richmondis.

Googeldasin linna ja imestasin. Tundus kena tasakaal linnaelu ja maaküla vahel ja mul on hea meel, et valisime midagi pooleldi. Murder Mile'i asemel on meil nüüd lähedal Richmondi loss ja Swale'i jõgi.

alt="Richmondi loss kõrgub linna kohal">Unistuste aegLinna kohal kõrgub Richmondi loss

Juurdepääs mugavustele

See võib tunduda naeruväärne, arvestades, et tulen Londonist, kus pääsete ligi kõikidele mugavustele Jumala päikese all, kuid Richmondis elamine oli ilmutus. Kõik siin on jalutuskäigu kaugusel, olgu selleks Boots, jõusaal, kino, kohalik raamatupood, bassein või Costa Coffee*.

Londonis pidin nende asjade juurde pääsemiseks bussi või rongi peale minema. See pole ainult teoreetiline eelis. Olen ujunud kaheksa-üheksa korda sellest ajast, kui me siin oleme. Viimati käisin Londonis ujumas 1990. aastatel.

(*Jah, siin on Costa Coffee, kuigi me eelistame Duncan’si ja Mocha’t 🙂

Hea enesetunne

Olen sündinud Londonis ja elanud seal 32 aastat oma elust. Olen elanud Tower Hamletsis, Greenwichis, Newhamis, Waltham Forestis, Redbridge'is ja Hackneys. Mul oli suurepärane töökoht maailma suurima raamatukirjastuse Londoni kesklinnas. Olen olnud aastaid õnnelik ja London on sellega lahutamatult seotud.

Seal oldud aja lõpupoole hakkas aga tunda andma sügav heaolupuudus. Igapäevane pendelränne, halastamatu müra, lõhn, stress ja täielik ruumipuudus hakkasid lämmatama. Richmondis on mu tuju rahulik ja pean lihtsalt Londonis veidi aega veetma, et meenutada, miks ma lahkusin.

Ma näen kinos Mission Impossible Fallout: London näeb nii hämmastav välja. Ma armastan seda linna ja olen väga õnnelik, et saan jälle siin olla.

Jalutan pärast kino koju: kas kellegi teise seljahigi imbub mu kleiti?

— Kia Abdullah (@KiaAbdullah) 2. august 2018

Olen sel nädalal Londonis ja ehitustööd käivad IGAL pool maja. Olen nüüd oma töölaua üles seadnud keset korterit tualeti vastas. pic.twitter.com/Ipu5Cqa0EF

— Kia Abdullah (@KiaAbdullah) 6. august 2018

Sügavused

FOMO

Ma ei hakka valetama: saan FOMO (hirm ilma jääda). Ma jäin paljudest toredatest sündmustest ilma, sest ma ei ela enam Londonis. Näiteks sel nädalal tunnen puudust oma sõprade Gautam Malkani ja Ariane Sherine’i eraldi raamatuesitlustest.

Sündmuste ja sündmuste vahelejäämine pole midagi uut, kuna reisin nii sageli Atlas & Bootsi nimel, kuid vaalhaidega ujudes või vulkaanidel ronides pole raamatuesitlusest ilmajäämine sugugi halb. Sokkides raamatuga chillimine annab natuke FOMO-d.

Perekonna ja sõprade puudumine

Ma igatsen väga oma perekonda ja sõpru. Jällegi, see pole uus, sest ma olen pikka aega eemal olnud, kuid selle käiguga on suurem püsivuse tunne.

alt="Kõik mu õed ja suurem osa minu perekonnast on Londonis">Atlas ja saapadKõik mu õed on Londonis

Teadsin, et ma ei jää Prantsusmaale igavesti ja reisides teadsin, et naasen Londonisse. Nüüd on mu kodu Richmond ja see tundub väga kummaline, arvestades, et mu seitse õde-venda ja mu 21 õde ja vennapoega elavad kõik Londonis.

Anonüümsuse puudumine

Siin puudub anonüümsus. Linn pole nii väike, et tunned kõik ära, aga mina olen siin üks väheseid värvilisi. Ma ei paista päris välja nagu valus pöial, aga paistan silma küll. See on enamasti hea, välja arvatud asjaolu, et ma tunnen, et pean alati oma parimal viisil käituma, et inimesed ei mõtleks: "Oh, see India tüdruk on nii ebaviisakas." (Ma ei ole indiaanlane, aga teate, mida ma mõtlen.)

See pole London

Mida ma saan öelda? See pole London... aga siis pole sellest midagi. Olen käinud maailma muinasjutulisemates linnades – New Yorgis, Pariisis, Roomas, Barcelonas, Berliinis, Sydneys, Istanbulis ja nii edasi – ja Londoni sarnast kohta pole olemas.

alt="Lihtsalt pole sellist kohta nagu London">Unistuste aegPole lihtsalt sellist kohta nagu London

Olen erapoolik, sest see on minu kodu, kuid siin (või peaksin ütlema seal) on energiat, mis on teistsugune kui kusagil mujal.

Alates Camden Marketist ja Carnaby Streetist kuni Brick Lane'i ja Notting Hillini on Londonis teatud midagi: anarhiline ja boheemlik, kuid jõukas ja ambitsioonikas. See on täis muusikat, moodi, teatrit ja kirjandust ning kuigi ma olen 240 miili kaugusel, on see alati kodune tunne.

Missioon: Atlas & Boots

        .