Pearl Harbori mälestusmärk: brittide vaade

Pearl Harbori mälestusmärk: brittide vaade

Meie päev algab 50-minutilise ooteajaga Bussis Honolulu peatee ääres. Tund hiljem indekseerime pealinna mitmekeelse liikluse -mitte seda, mida me 13 -kilomeetrise reisi kavandamisel oletatavale saare paradiisi kavandasime.

Kia heidab mulle pilgu. "Ma loodan, et see on seda väärt," ütleb ta tooniga, mis kõlab kõrvades magusalt, kuid lubab palju valu.

"See saab olema," kinnitan talle ja neelan vaikselt.

Ajalooõpetaja pojana olen juba pikka aega paelunud möödunud päevade murrangulised sündmused. See sai alguse väikestest, liikuvatest leidudest, näiteks asjaolust, et rohkem sõdureid sureb haigustesse kui vägivald või et pärast sõja lõppu sureb rohkem sõdureid depressiooni tõttu veteranide poolt. Need inimesed, nende elu, nende otsused tundusid nii palju suuremad, nii palju kurvemad kui minu oma.

Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"

Ma mäletan, et 13-aastaselt külastasin Normandia randu, mis on D-päeva maandumiste sündmus II maailmasõjas; Ligi 20 000 ohvri koht. Õhk tundus keeruline ja vaikne, kohad olid lihtsad ja kaunistamata. Sellel oli leinatunne-Kuid mitte suur, liialdatud, isamaaline viis. Pigem reserveeritud, õrn liik; See, kuidas teid luudesse tungib ja paneb teid külmaga värisema.

Inglasena tundsin end Normandia sündmustega alati väga ühenduses.

Pearl Harbor seevastu on alati olnud kaugel. See juhtus teises kohas teisel ajal koos teiste inimestega. Meie reisil rünnakukohta istun seal ja mõtlen, kas see kohtub minuga samamoodi.

Meie visiit algab sellega, et palub meil jätta oma kotid kinnipidamisse hinnaga 3 dollarit koti kohta. Ma hakkan oma silmaga veerema (mida ma võiksin hullult kapitalismilt rohkem oodata?), Kuid ma peatun, kui ta pilgutab ja ütleb: "Üks teie taskutest on suurem kui teine, nii et võtaksin pisikesed suures mahus ja maksaksin ainult ühe."

Ma naeratan. Pärast meie koti deponeerimist tuleb minu teine ​​üllatus siis, kui leian, et mälestusmärgi sisenemine on tasuta. See näib olevat palju sobivam kui kogu elu kaotanud meeste mälestuste tõstmine.

Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"

Saame piletid peamonumendile, mis on üks mitmest Pearl Harbori ajaloolistest paikadest. Saidid on kõik osa II maailmasõja vaprust Vaikse ookeani rahvuspargis, mida haldab suurepärane rahvuspargi teenistus. Muud piirkonnad ja eksponaadid hõlmavad juurdepääsu Missouri lahingulaevale, USS-Submarine Bowfinile ja Vaikse ookeani lennundusmuuseumile. Iga sektsiooni nägemiseks võib kuluda mitu tundi või isegi päevi.

Meil on päev Oahus, nii et jääge peamist monumendi juurde. Monumendi koosolekud algavad iga tunniga, kuid neid tuleb hoiatada, et suvekuudel võib olla kaks kuni kolm tundi.

Meie sessioon algab 15-minutilise filmirolliga, mida näidatakse pimendatud teatris. Parkimisvalvur räägib 7. detsembri 1941. aasta sündmustest. Tema toon on sõbralik ja lugupidav, ilma vaevalise natsionalismita, mida sageli esineb vestlustes tänapäevase Ameerika (ja Briti) sõjapidamise kohta.

Näeme selle ajaloolise hommiku salvestisi, kuuleme lugusid sõduritelt, kes pühiti sekunditega, tervete laevade eest, mis hävitati mõne minuti jooksul. Kujutame ette hirmu ja hüsteeriat, kaost ja julgust ning kuigi see juhtus teisel hetkel teistes kohtades, õnnestub Pearl Harbor meile pelmeeni lüüa.

Kui roll lõpeb, algavad majatuled. Publiku liikmed seisavad seal, juuksed ja nupud siluvad versiooni taastamiseks mantleid.

Lahkume teatrist ja läheme uppunud USS Arizona paadi pardal, mis asub veepinna all rannikust endiselt vaid mõnesaja meetri kaugusel. Selle uppunud kere rooste ja kukkumisi on aastakümnete kestnud korrosioonist ilmastikuolud ja lakub endiselt tindiõli, mis sel traagilisel hommikul voolas.

Me kõnnime mööda valget vaikset monumenti ja võtame sel päeval Arizonas surnud 11102 meremehe nimed. Pardal oli 1512.

• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"
• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"
• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"
• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"
• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"
• Alt = "fotod Pearl Harbori mälestusmärgist"

Kui viimane ja viimane pomm kohtus 7. detsembril 1941 kahetunnise õhurünnaku ajal Arizonaga, tungis ta laskemoonalao lähedal soomukitekile ja plahvatas ajakirjad katastroofilise plahvatusega. Üle poole Pearl Harbori rünnaku ajal hukkunud inimestest suri USS Arizona pardal.

Selles mõttes uurivad külastajad installatsiooni peaaegu müratult. Kui me ringi kõnnime, märkan, et see monument, nagu ka Normandia rannad, stimuleerib vaikset mälu. Puuduvad selgitavad videod ega suured infograafikud ja šokeeriv statistika, mis on sillutatud seinte kohale. Tegelikult olen mures, et see võib olla mitte ajaloo fänni jaoks üle jõu käiv.

Võtan ühendust Kiaga. "Mul on kahju, et visiooni enam pole."

Ta naeratab tagasi. "See ei pea olema. Mitte siin."

Ta hoiab mu kätt ja koos viime paadi tagasi panka.

Sõltumata sellest, kas olete ameeriklased või mitte, ajaloost huvitatud inimene või lihtsalt huvitatud osapool, lööb Pearl Harbori mälestusmärk sama liikuvat hinnet. Õige vihje.

Pearl Harbori loendus: rünnaku kaksteist päeva muudab Ameerika ajaloo kõige kurikuulsaima päeva ettevalmistamise tiksuva aja pommi põnevusfilmi. Kunagi varem pole lugu, mida ta arvas teada, et neid on nii võimatu käest välja panna.
.