Pearl Harbori mälestusmärk: Briti vaade

Pearl Harbori mälestusmärk: Briti vaade

Meie päev algab 50-minutilise bussiootusega Honolulu peatänaval. Tund aega hiljem roomame pealinna mitmerealises liikluses – mitte see, mida olime ette kujutanud, kui planeerisime oma 13-kilomeetrist teekonda arvatavale paradiisisaarele.

Kia heidab mulle pilgu. "Loodan, et see on seda väärt," ütleb ta toonil, mis kõlab kõrvu armsalt, kuid tõotab palju valu.

"See läheb," kinnitan ma talle vaikselt neelatades.

Ajalooõpetaja pojana on mind ammu paelunud möödunud päevade murrangulised sündmused. See sai alguse väikestest, teravatest leidudest, nagu tõsiasi, et rohkem sõdureid sureb haigustesse kui vägivallasse või et pärast sõda sureb veteranide depressiooni tõttu rohkem sõdureid kui varem. Need inimesed, nende elud, nende otsused tundusid nii palju suuremad, nii palju kurvemad kui minu omad.

alt="Pearl Harbori mälestusmärgi fotod">

Mäletan, et külastasin 13-aastaselt Normandia randu, kus toimus D-päeva maabumine Teises maailmasõjas; ligi 20 000 ohvri koht. Õhk tundus raske ja vaikne, kohad lihtsad ja ilustamata. Tekkis kurbuse tunne–kuid mitte suur, liialdatud, isamaaline. Rohkem reserveeritud, leebe tüüp; selline, mis läheb luudeni ja paneb külmast värisema.

Inglasena olen alati tundnud Normandia sündmustega suurt sidet.

Seevastu Pearl Harbor tundis end alati kaugena. See juhtus erinevas kohas eri ajal erinevate inimestega. Rünnakupaigale reisides istun ja mõtlen, kas minuga juhtub sama.

Meie külastus algab sellega, et turvamees palub meil jätta oma kotid garderoobi hinnaga 3 dollarit koti kohta. Hakkan silmi pööritama (mida ma veel hulluks läinud kapitalismilt tahta võiksin?), aga lõpetan, kui ta pilgutab ja ütleb: "Üks su kott on suurem kui teine, nii et kui ma oleksin teie asemel, võtaksin ma suurest väikese ja maksaksin ainult ühe eest."

naeratan. Pärast meie koti(de) hoiuleandmist tabab mind teine ​​üllatus, kui mõistan, et sissepääs mälestusmärgile on tasuta. See tundub palju sobivam kui elu kaotanud meeste mälestusmärkide eest tasu võtmine.

alt="Pearl Harbori mälestusmärgi fotod">

Saame piletid peamise monumendi juurde, mis on üks mitmest Pearl Harbori ajalooliste paikade osast. Kõik saidid on osa Vaikse ookeani rahvuspargi II maailmasõja vaprusest, mida haldab suurepärane rahvuspargi teenistus. Muude piirkondade ja eksponaatide hulka kuuluvad muu hulgas juurdepääs lahingulaevale Missouri, USS Submarine Bowfin ja Vaikse ookeani lennundusmuuseum. Iga jaotise nägemiseks võib kuluda mitu tundi või isegi päevi.

Meil on üks päev Oahus, nii et jääge peamise monumendi juurde. Mälestusseansid algavad kellaajal, kuid hoiatage, et suvekuudel võib oodata kaks kuni kolm tundi.

Meie seanss algab 15-minutilise filmirulliga, mida näidatakse pimedas teatrisaalis. Pargivaht räägib sündmustest 7. detsembril 1941. Tema toon on sõbralik ja lugupidav, ilma sõjaka natsionalismita, mis nii sageli esineb vestlustes kaasaegse Ameerika (ja Briti) sõjapidamise üle.

Näeme kaadreid sellest ajaloolisest hommikust, kuuleme lugusid sõduritest, kes hävitati sekunditega, tervetest laevadest, mis hävitati minutitega. Kujutame ette hirmu ja hüsteeriat, kaost ja julgust ning kuigi see juhtus erinevas kohas ja eri ajal erinevate inimestega, suudab Pearl Harbor meile klombi kurku ajada.

Kui roll lõpeb, süttivad maja tuled. Publiku liikmed seisavad uimaselt, sirguvad juukseid ja nööbivad mantleid, et enesetunnet taastada.

Lahkume teatrist ja läheme paadiga uppunud USS Arizona asukohta, mis asub endiselt veepinna all vaid mõnesaja meetri kaugusel rannikust. Selle sissevajunud kere roostetab ja laguneb, aastakümneid kestnud korrosioonist ilmastikumõjude tõttu ning tol traagilisel hommikul lekkis endiselt lekkiv tindiõli.

Kõnnime ümber valge ja rahuliku mälestusmärgi, võttes arvesse 1102 meremehe nimed, kes sel päeval Arizonas hukkusid. Pardal oli 1512 inimest.

• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>
• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>
• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>
• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>
• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>
• alt=“Fotos vom Pearl Harbor Memorial“>

Kui viimane ja viimane pomm 7. detsembril 1941 kahetunnise õhurünnaku ajal Arizonat tabas, tungis see laskemoonavarude lähedal asuvasse soomustekki ja lõhkas katastroofilise plahvatuse käigus salved. Üle poole Pearl Harbori rünnakus hukkunud inimestest surid USS Arizona pardal.

Seda silmas pidades uurivad külastajad installatsiooni peaaegu vaikselt. Ringi jalutades jääb mulle silma, et see monument, nagu ka Normandia rannad, õhutab vaikset meenutamist. Seintele pole kleebitud selgitavaid videoid ega suurt infograafikat ja šokeerivat statistikat. Tegelikult ma muretsen, et see võib olla ajaloovälistele inimestele üle jõu käiv.

Pöördun Kia poole. "Mul on kahju, et rohkem pole näha."

Ta naeratab vastu. "See ei pea nii olema. Mitte siin."

Ta hoiab mu käest kinni ja me viime koos paadi kaldale tagasi.

Olenemata sellest, kas olete ameeriklane või mitte, ajaloohuviline või lihtsalt huviline, lööb Pearl Harbori mälestusmärk sama terava noodi. Õige vihje.

Countdown to Pearl Harbor: The Twelve Days to Attack muudab Ameerika ajaloo kurikuulsaima päeva kogunemise viitsütikuga pommi põnevusfilmiks. Kunagi varem pole lugu, mida arvasite teadvat, osutunud nii võimatuks maha jätta.
.