Teekond, mis mind muutis: Tharik Hussain

Teekond, mis mind muutis: Tharik Hussain

Kia räägib kirjanik Tharik Hussainiga ja selgitab, miks tema raamat moslemitest Euroopast muutis tema mõtteid tema enda religioonist

Kui ma oleksin nooremana lugenud "Minarete mägedes", oleksin peaaegu kindlasti oma religioonist teisiti mõelnud. Minu vanemad olid Ühendkuningriiki sisserändajad Bangladeshist ja oma identiteedi säilitamiseks järgisid nad islami väga ettekirjutavat versiooni, mis polnud eriti naljakas.

Autor Tharik Hussain

Kui mina või tema oleks sellist raamatut lugenud, oleksime ehk tundnud end maailmas kindlamalt. Probleem on muidugi selles, et sellist raamatut polnud enne, kui Tharik Hussain selle kirjutas.

Autor ja reisikirjanik on kirjutanud mitmeid reisijuhte, sealhulgas Lonely Planet Saudi Arabia, mis valiti 2020. aasta Travel Media Awardi eelnimekirja. Ta juhib BBC auhinnatud dokumentaalfilmi America’s Mosques: A Story of Integration ja tal on kahe aastakümne pikkune kogemus moslemipärandi spetsialistina.

Filmis Minarets in the Mountains: A Journey Into Muslim Europe (Minaretid mägedes: teekond moslemi-Euroopasse) asub Tharik koos oma naise ja tütardega läbi Lääne-Balkani – Euroopa suurima põlisrahvastiku moslemi elanikkonna – uurima piirkonda, kus islam on kujundanud kohti ja inimesi enam kui poole aastatuhande jooksul.

Tharik ja tema perekond külastavad mäenõlvade külge klammerduvaid islami öömajasid, palvetavad Sixtuse kabelist vanemates mošeedes ja õpivad tundma oma identiteeti brittide, eurooplaste ja moslemitena. Siin räägib Tharik meile teekonnast, mis teda muutis.

Me ei kuule sageli Euroopa põlisrahvaste moslemikogukondadest. Miks see nii on?

Euroopa põlisrahvaste moslemiidentiteedi – Euroopas ja Euroopast sündinud identiteedi – idee seisneb tunnistamises, et Euroopa on sama moslem kui kristlane, juut või paganlik (ja kõik muu).

See lükkab ümber normaliseeritud paremäärmuslikud, islamofoobsed narratiivid, mis väidavad, et islam on midagi uut ja võõrast, kuid igaüks, kes tunneb nende islami ajalugu, teab, et see tekkis Euroopas enam-vähem samal ajal kui Lähis-Idas: 7. sajandil ja see ei lahkunud kunagi.

Tharik HussainTharik külastas Bosnias ja Hertsegoviinas Blagaj Tekke islamipaika

Teine põhjus, miks see pole meie diskursuse normaalne osa – eriti meie inglisekeelses reisikirjanduses – on see, et nendest inimestest ja sellest piirkonnast ajalooliselt kirjutanud autorid ei olnud moslemid ja pidasid neid seetõttu Euroopa „teisteks”; tulnukate kohaloleku tulemus, kui soovite - mõttetu troop, mida korrati veel neliteist sajandit hiljem.

Mis oli kõige üllatavam asi, mille sa raamatut kirjutades õppisid?

Kui üllatav on idee põlisrahvaste moslemite Euroopast inimestele, mitte ainult eurooplastele. Olen rääkinud inimeste ja meediaga üle kogu maailma ning see on nende jaoks veider kontseptsioon – idee elavast Euroopa moslemite kohalolekust, mis ei ole postkoloniaalse rände tulemus.

Mehmet/ShutterstockStari Most, Ottomani sild Bosnias ja Hertsegoviinas

Mind üllatas ka see, kui palju sellest, mida ma avastasin, seadis kahtluse alla minu enda – tõsi küll, empaatilisemad – ideed selle piirkonna väljanägemise kohta, kuna see oli kaugel populaarsest hallist, monoliitsest endisest Nõukogude blokist.

See oli rikas erinevate lugude poolest, värvikas, põnev, loominguline ja ääretult ilus ning loomulikult täis moslemipärandit, millest ma varem puudust tundsin, olgu selleks siis piirkonna ainulaadne Euroopa-moslemi kunstistiil või muslimite traditsioon kaitsta rõhutuid (Euroopa juudid).

Millised on olnud kahe väikese tütrega reisimise rõõmud (ja väljakutsed)?

Rõõmud on vaated, mida nad toovad selle kohta, kuhu me läheme ja mida näeme. Olen keskealine Briti mees, sündinud Bangladeshis. Nad on kaks teismelist segaverelist tüdrukut. Nad näevad ja kogevad maailma väga erinevalt ning tuletavad mulle meelde privileege ja tõrjutust, mille suhtes ma olen pime. Neil on ka see suur imetaju, mida paljud meist kaotavad vanuse ja sellega kaasneva küünilisusega.

Tharik HussainThariku pere ökotalu ees koos peremeestega Bulgaarias Palamartsas

Väljakutsed on sarnased nendega, mis tekivad kellegagi pikemat aega reisides. Intensiivsus, kõigi tujudele vastamine, üksteise isiksuseomadustega talumine jne – ei midagi erakordset, sest tegemist on tõeliselt imelise seltskonnaga!

Läheme teekonna juurde, mis teid muutis. Milline piirkond või teekond sind enim mõjutas?

Arvestades äsja kirjutatud raamatut, peaks see tõenäoliselt olema vahepeatus Küprosel teel Saudi Araabiasse. Tahtsime sinna kolida, kui üks noor pere veendus, et me ei kuulu Ühendkuningriiki ega Euroopasse, nii et broneerisime lühikese reisi Umrah (mini-palverännak) läbimiseks ja enne kolimist selle riigiga tõhusalt "avastama".

Kuna kaks noort vanemat murdusid, saime endale lubada vaid pikka Larnacas viibimist – ma arvan, et umbes üheksa tundi. Aja surnuks löömiseks otsisin lähedalasuvaid vaatamisväärsusi ja sattusin soolajärvede ääres asuvale mošeele. See kõlas ahvatlevalt ja niipea kui kohale jõudsime, võtsime taksoga lühikesele päevareisile.

Vera Larina / ShutterstockHala Sultani Tekke Larnacas, Küprosel

Mäletan, kuidas jõudsin sellesse lagunenud ja hooletusse jäetud vanasse kohta – ammu enne hiljutisi renoveerimistöid – ning eakas majahoidja väljus oma tolmusest ja üksildasest kajutist, et ulatada mulle väike õhuke brošüür pealkirjaga Hala Sultani Tekke.

Ma ei mõelnud sellele palju ja panin raamatu kotti. Jalutasime ringi nõrgalt valgustatud ja halvasti hooldatud Ottomani-aegses mošees, mida ümbritsesid palmipuud, kust avaneb vaade augustipäikese poolt küpsetatud soolajärvedele. Mu naine ja mina olime üsna ärritunud, kui sattusime mošeekompleksis hauale.

Toona kaldusime konservatiivse islami poole – läksime ju Saudi Araabiasse – ja idee haudadest kultuspaikade kõrvale ei sobinud.

Jalutasime ja lükkasime mu tütre Amani kärus, olles veidi pettunud, kuid õnnelik, et sai paar tundi tapetud. Kuid aastaid hiljem, kui olin Saudi Araabia elust pettunud, avasin selle raamatu ja avastasin, et mošee ja selle haud oli väidetavalt koht, kuhu oli maetud üks prohvet Muhamedi tädi.

Sain aru, et üks prohveti tädi oli tulnud Euroopasse ja keegi polnud vaevunud mulle rääkima. Jõudsin järeldusele, et kuulun siia ja püüdsin seda tõestada oma tööga, mida olen sellest ajast saadik püüdnud.

Millist reisi tahaksid korrata?

Seljakotireis läbi Indohiina – Tai, Vietnami ja Kambodža – perega. Mu tütred olid sellises vanuses, et nad võisid oma seljakotte kaasas kanda, ja kuigi osa meie ajast Tais kulus rendiautoga ringi sõitmisele, hõlmas suur osa sellest reisist piirkonnas ringi rändamist rongide, tuk-tukkide, busside, paatide, parvlaevade ja kummalise lennukiga, kui me neile iseseisva reisimise kogemust korralikult tutvustasime.

Yannick Messerli / ShutterstockAngkor Wat Kambodžas

Ööbisime vähetuntud rannasaartel vaiadel onnides, matkasime läbi Angkor Wati templite, avastasime metsikute elevantide karju nende looduslikes elupaikades, sõime kõige maitsvamaid kohalikke toite ja loomulikult külastasime kogu suve Indohiina põlisrahvaste moslemikultuuri paiku. See oli lihtsalt õndsus.

Kas sul on veel unistuste sihtkoht, mida sa pole veel näinud?

Muidugi. Liiga palju, et loetleda! Kuid reisimine mööda Siiditeed ja läbi Lõuna-Ameerika on ilmselt tipus. Ma tahan harva ühes kohas "teha".

Kas sa oled planeerija või pealtvaataja?

Ma olen alati kuskil vahepeal. Mulle meeldib pingevaba marsruut, kuid mulle meeldib ka vabadus öelda: "Tühista see" või "See tundub huvitav, kas me peaksime siia natuke kauemaks jääma?"

Hotell või hostel (või kämping)?

Kui reisite üksi, hostelid huvitava folkloori ja atmosfääri jaoks. Kui ma olen lihtsalt oma naisega, on need toredad hotellid – ja segamini, kui oleme kõik koos. Mulle meeldib telkida, aga ta pole nii innukas.

Mis oli teie kõige olulisem reisikogemus?

Solo: Moslemi Tai avastamine ülesande alusel, et saaksite tõeliselt sukelduda kohalikku kultuuri viisil, mis on puhtal puhkusel võimatu. Kaua tähelepanuta jäetud Tai sultanaatide füüsiliste varemete leidmine – Tomb Raideri stiilis – võsastunud, džungliga kaetud küngastelt ja Tai moslemitest sufidest ramadaani ajal pessumine on vaid kaks hetke sellest reisist, mis paistavad silma.

Perekond: seljakotireis läbi Indohiina ülalkirjeldatud põhjustel.

Lõppude lõpuks, milleks reisida?

Mitu põhjust sa tahad? Ma ei usu, et see on juhus, et peaaegu kõik iidsed müstilised traditsioonid kõigist usunditest julgustavad tarkust otsivaid inimesi mööda maad rändama. Ma arvan, et reisimisel on meie olemisele võimas muutev mõju, olenemata sellest, kas usute hinge või mitte.

Me hakkame üksteist tõeliselt tundma; õpime lahti murdma liigsest sõltuvusest maailmast; meid alandatakse; muutume tänulikumaks selle eest, mis meil on; me tunneme oma tähtsusetust suuremas kosmoses... See on sügav vastus.

The Flat One: Maailm ja inimesed selles on lihtsalt nii kuradima ilusad!

Minaretid mägedes reisib Tharik Hussain koos oma naise ja väikeste tütardega mööda Lääne-Balkanit, et uurida piirkonda, kus islam on kujundanud kohti ja inimesi enam kui poole aastatuhande jooksul. Teel külastatakse mäenõlvade külge klammerduvaid islami öömajasid, palvetatakse Sixtuse kabelist vanemates mošeedes ja uuritakse Euroopa islamofoobia ajaloolisi juuri.

Põhipilt: Mehmet/Shutterstock

      .