Michael Niavarani: Stupidity as Art – kabaree esilinastus pargis!

Michael Niavarani: Stupidity as Art – kabaree esilinastus pargis!

30. mail 2025 tähistas Theatre im Parkis oma esilinastust uuendussaade “Homo Idioticus 2.0” koos Michael Niavaraniga. See saade on jätk tema esimesele esinemisele 2014. aastal, mis jagab inimesed erinevatesse kategooriatesse. Tehakse humoorikas inimkäitumise analüüs, mille käigus Niavarani liigitab tegelased täielikeks idiootideks, vahetusmeesteks, kohvriteks, idiootideks ja ragamuffiniteks. Eriti provokatiivne on tema väide, et Ameerika president mängib tema tegudest hoolimata siiski kindlat rolli.

Niavarani peab inimkonna suurimaks probleemiks loomulikku rumalust, samas kui ta kaldub tehisintellekti ohte perspektiivi panema. Oma terava vaimukusega käsitleb ta ka päevapoliitilisi teemasid, rääkides näiteks juhtivatest poliitikutest nagu Herbert Kickl ja H.C. Strache teeb nalja. Tema satiirilised väljaütlemised Putini kohta ajavad publikut kindlasti naerma, kuid toovad endaga kaasa ka tõsiseid mõtisklusi usust, teadmistest, religioonist ja teadusest.

Rumalus ja mees

Filmis "Homo Idioticus 2.0" läheb Niavarani komöödiast kaugemale, mõtiskledes inimese identiteedi ja evolutsiooni üle. Tema tõstatatud küsimused ei puuduta ainult tänapäeva ühiskonda, vaid ka inimlikke instinkte ja nende päritolu. Vaatamata tuvastatud väljakutsetele esitab Niavarani optimistliku väljavaate, et inimkond on seni hästi toime tulnud, mis on mõtlemapanev.

Need teemad ei erine Jean-Michel Rabaté essee käsitlustest, mis uurivad rumaluse antropoloogiat. Essee tugineb sellistele võtmefilosoofidele nagu Kant ja Freud, kes samuti maadlesid rumaluse olemuse ja tagajärgedega. Näiteks Kant käsitleb erinevaid rumaluse vorme oma teoses “Peahaiguste eksperiment”, mis on varajane analüüs ja pakub huvitavat seost Niavarani satiirilise lähenemisega.

Huumor kui poliitiline tööriist

Mõlemas teoses, olgu see siis Niavarani kabarees või Rabaté essees, kesksel kohal mängiv huumor omab poliitikas katarsise funktsiooni. Last but not least, Rabaté teoses viidatakse ka Jaroslav Hašeki kirjandusest pärit Švejki kujule, kes astub militarismi absurdsustele vastamisi mängleva rumalusega. Švejki suhtlust politsei ja bürokraatiaga vaadeldakse inimkogemuse ja poliitilise tegelikkuse peegeldusena.

Selles kontekstis toob Rabaté välja ka rumaluse määratlemise raskused, mis seab filosoofilisele arutelule väljakutse. Sidet rumaluse ja lõpmatuse vahel süvendavad veelgi mõtlejad nagu Alain Badiou, näidates, et rumalust võib vaadelda mitte ainult üksikisiku, vaid ka kollektiivse nähtusena. See toob lõpuks rumaluse universaalse olemuse täisringi tagasi Niavarani teemade ja nende olulisuse juurde tänapäeval.

Piletid etendusele “Homo Idioticus 2.0” on saadaval alates 39 eurost. Programm lubab lisaks meelelahutusele ka sügavamaid teadmisi inimloomusest ja väljakutsetest, mis meid kui ühiskonda puudutavad.