Valge privileeg looduses: AT matkajad, kes rikkusid seadust

Valge privileeg looduses: AT matkajad, kes rikkusid seadust

Kaks läbirändajat valetasid ja rikkusid seadust, et lõpetada tänavu Apalatšide rada. Kas peaksime selle kõrvale heitma kui hulljulgest seiklusest või tegelema sügavamate probleemidega?

Esimene asi, mida pean enne alustamist tunnistama, on see, et olen reegleid järgiv inimene. Ma ei peta kunagi mänge ega viktoriine, kuigi olen rumalalt võistlushimuline. Ma vihkan koosolekutele või kogunemistele hilinemist ja olen isegi Google'ile teadnud, "kui hilja õhtusöögile jääda", sest tean, et õigel ajal kohale ilmumine on ebaviisakas (konsensus on 15 minutit).

Võib-olla tuleneb see sund kaasasündinud sobivuse tundest, kuid tõenäolisemalt on see omadus, mille olen pärinud oma immigrantidest vanematelt. Nad tulid Suurbritanniasse 1960. aastatel, kõrgendatud rassiliste pingete ajal. Kogu oma lapsepõlve jooksul märkasin oma isas muutust, kui ta suhtles kellegi valge, eriti autoriteetse inimesega.

Ma ei pea silmas ainult õpetajat või politseinikku. See võib olla poepidaja või bussijuht; igaüks, kellel oli võim ta toast välja visata. Mu isa võttis omaks lepliku tooni – isegi allaheitliku – ja naeratas. Mälestus sellest teeb haiget, sest nüüd saan aru, et mu isa kartis valget meest. Sellepärast oli tal nii raske meid vaigistada, kui olime ohjeldamatud, või miks ta ühel päeval lõhkus meie aknale kinnitatud Püha Jüri risti. Ta kartis, et see on provokatsioon, nagu poleks meil Briti bangladeshilastena õigust Inglise lipule.

Nii et jah, see võib olla põhjus, miks ma reeglitest kinni pean. See võib viidata ka sellele, miks Andrew Underwoodi sarnased inimesed tunnevad end nende murdmisel märkimisväärselt mugavalt. AT läbirändaja on üks kahest inimesest, kes on tänavu raja ebaseaduslikult läbinud, vahendab ajakiri Outside. Ma kõhklesin teda siin mainimast, sest interneti häbistamine pole meeldiv asi. Siiski arvan, et on oluline uurida, kuidas ja miks ta sellest pääses.

Underwood "valeeris või võlus end võimalikest juriidilistest sidemetest välja," selgitab oma 2500-sõnalist profiili ajakirjas Outside. Ta lisab, et ta "trotsis kohustuslikku enesekarantiini vähemalt kolmes osariigis, magas kinnistes varjupaikades ning tungis radadele ning rahvus- ja riigiparkidesse."

Artiklis kirjeldatakse konkreetseid üleastumisi: näiteks kassapidaja eksitamine Baxteri osariigi pargi lähedal asuvas esmatarbekaupluses või politseinikule valetamine Virginia osariigis Glasgow's. Mõnikord tabati ta teolt, kuid tal õnnestus tagajärgedest pääseda. Baxteri osariigi pargi töötaja noomis teda teel Katahdini mäest alla, kuid lasi tal siis naeratades edasi minna.

alt="Katahdini mägi Baxteri looduspargis Maine'is">James Griffithsi foto/ShutterstockUnderwood tabati Baxteri looduspargis Katahdini mäelt laskumas

Underwood mitte ainult eiranud keset ülemaailmset pandeemiat seadusi ja oma sotsiaalseid kohustusi; Suletud radadele sisenedes rikkus ta ka mitteametlikke looduse reegleid. Asjaolu, et ta tegi seda pika aja jooksul ja sellise sihikindlusega, räägib erilisest privileegist. Tõenäoliselt tundis ta end avalikele maadele sisenedes mugavalt ka seetõttu, et ta oli valge mees.

Tema kaitsjad näivad jagunevat kolme leeri. Esiteks ei levitanud ta tõenäoliselt Covid-19, sest see on rajal turvalisem kui kodus. Teiseks: me vajame rohkem temasuguseid mässajaid / ta on sama punk rock kui tulevad / ta näitas vabaduse ja seikluse vaimu. Kolmandaks on see vaba riik ja selle liikumisvabaduse piiramine oleks selgelt ebaameerikalik.

Huvitav, kas nad oleksid nii heategevuslikud, kui võmmidele valetav matkaja juhtuks olema mustanahaline. Kui arvate, et Underwood võis ise selle küsimusega maadelda, kui ta ajalooliselt konföderatsiooniriigis globaalsete rassiliste protestide keskel ringi rändas, siis eksite kahjuks.

"Ma lihtsalt ei mõelnud millelegi sellisele. Olin nii keskendunud läbisõidueesmärkidele, et tegin selle nelja kuuga või vähemaga. See on kõik, millest ma terve päeva hoolisin," räägib ta Outside'ile. "Ma pole kunagi millelegi muule liiga palju mõelnud."

See on suurepärane näide valgete privileegidest: sa ei pea kartma, et sulle tehakse haiget, haiget või karistatakse sinu nahavärvi tõttu.

Ma kahtlustan, et see kõik on üsna jabur. Põnevuseotsija minus – see, kes hüppab lennukitelt ja platvormidelt ning keda võrgutab hulljulgus – näeb Underwoodi tegemiste veetlust. Lihtsalt mees ja tema seljakott, trotsides koefitsiente. Selles on midagi romantilist ja tegelikult on ebatõenäoline, et ta tegelikult kurja tegi. Tema ükskõiksus oma privileegi suhtes on tüütu.

Milliseid järeldusi politsei ja pargitöötajad tema kohta teevad? Milliseid järeleandmisi nad talle tegid? Riigis, kus mustanahaline mees tunneb, et peab piima tooma minnes ülikonna selga panema, mis muutis tal selleks piisavalt mugavaks? Kas ta on selle peale mõelnud?

Kui mul oli lootust, et Underwood võib tema tegude üle mõtiskleda, olid need kriipsud tema profiili punktis, kui ta ütles (tundub täiesti ebairooniliselt), et kavatseb uuesti Trumpi poolt hääletada, kuna Vabariiklik Partei toetab "politseiosakondi ning seadust ja korda".

Ma poleks pidanud muretsema Underwoodi häbistamise pärast. Tundub, et ta on ise täiesti võimeline seda tegema.

vana=““>

Peamine pilt: Anthony Heflin / Shutterstock

      .